Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame seda tunnet, kui seisame millegi ees, mis on nii suur, nii keeruline ja nii pitseeritud, et me ei oska sellele nime anda. Ilmutusraamatus seisab Johannes trooni ees ja näeb rullraamatut, mis on suletud seitsme pitseriga. Ta nutab. Ta nutab, sest keegi taevas ega maa peal ei ole vääriline seda avama. See on sügav, inimlik nutt – nutt, mida me kõik tunneme, kui seisame silmitsi küsimustega, millele me vastuseid ei saa. Miks mõned teekonnad lõpevad nii vara? Miks mõned uksed sulguvad enne, kui me jõuame neist sisse astuda? Johannes nutab, sest ta näeb saladust, mida ta ei suuda lahti harutada.
Benjamin Vo oli poiss, kes armastas saladusi lahti harutada. Ta armastas loogikat, matemaatikat, tehnoloogiat – kõike seda, mis nõuab süvenemist ja mõistmist. Ta oli poiss, kelle jaoks maailm ei olnud juhuslik, vaid korrastatud ja imeline. Ta ehitas oma unistuste lennufirmat, „Con Chim Airlinesi“, naerdes ja unistades sellest, kuidas ta ühendab inimesi ja kohti. Ta oli poiss, kelle jaoks iga koodirida oli nagu väike võti, mis avab ukse uude võimalusse. Ta vaatas maailma uudishimuga, mis oli nii puhas, et see muutis iga kohtumise, iga lennujaama ootamise ja iga vestluse millegi erilisemaks. Ta oli poiss, kes oskas näha ilu isegi siis, kui teised nägid vaid tehnilisi detaile.
Kuid täna, kui me vaatame evangeeliumi, näeme me teistsugust pisarat. Jeesus läheneb Jeruusalemmale ja Ta nutab. Ta ei nuta mitte sellepärast, et Ta ei mõista saladust, vaid sellepärast, et Ta näeb, mida inimesed ise ei näe. „Kui sina ometi teaksid, mis sinu rahuks on,“ ütleb Ta. Jeesus näeb linna, mis on oma südame lukustanud, linna, mis ei tunne ära oma külastusaega. Ta näeb valu, mis tuleb sellest, et inimene ei suuda vastu võtta tõelist rahu, vaid ehitab enda ümber müüre – palisaade, mis teda hoopis hemivad ja purustavad. See on kurbus, mis tuleneb sellest, et me ei suuda näha seda, mis on otse meie ees: Jumala armastust, mis koputab meie uksele.
Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba viis kuud. Ma tean, et teie südametes on sageli see sama küsimus, mis oli Johannesel rullraamatut nähes: miks nii? Ma tean, et on öid, mil te ärkate ja tunnete, et olete heidetud tühjusesse, kus vastuseid ei ole. Te olete endalt küsinud, kas te oleksite pidanud midagi teisiti tegema, kas te oleksite pidanud midagi märkama. Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu pime, ootamatu torm, mis tuleb maailma väljastpoolt – see ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle vanemad, kelle armastus on tema jaoks igavene kodu. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. Te olete teda hoidnud iga oma hingetõmbega. Teie armastus on olnud tema jaoks kindel sadam.
Vaadake, mis juhtub Ilmutusraamatus. Johannes nutab, kuid siis ütleb üks vanem talle: „Ära nuta! Vaata, Juuda suguharu lõvi, Taaveti juur, on võitnud.“ Ja kui Johannes vaatab, ei näe ta lõvi, vaid Talle, kes näib olevat tapetud. See on pööre, mis muudab kõik. See Tall on Jeesus. Ta on võitnud mitte jõuga, vaid ohvriga. Ta on avanud rullraamatu, sest Ta on andnud oma elu, et meid vabastada. Benjamin on nüüd selle Talle juures. Ta on jõudnud sinna, kus ta ei pea enam midagi tõestama, kus ta ei pea enam midagi ehitama, sest ta on jõudnud kõige täiuslikuma ja igavesema „lennufirma“ sihtkohta – Jumala kuningriiki. Ta on seal, kus ta on vaba, kus ta on terve, kus ta naeratab – see sama särav, puhas naer, mida te nii hästi mäletate.
Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sinu jaoks on see maailm muutunud vaiksemaks. Ma tean, et robotiklassid ja lennukitega seotud unistused tunduvad nüüd teistmoodi. Kuid tea seda: side sinu ja Benši vahel on tugevam kui surm. Sinu vend on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Ta on sinu ingel, kes vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma käes igal sammul ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.
See armastus, mida Ben kandis, ei jäänud pidama tema lahkumisega. Ta oli poiss, kes tahtis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit. Ta ei lõhkunud seda põrsast, kuid see pakkumine – see valmidus anda ära kõik, mis tal oli – ongi see, mida Jumal hindab. See armastus voolab edasi. See elab Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis, kus vesi kustutab abivajajate janu. See on Beni armastus, mis ei ole kadunud, vaid on muutunud osaks Jumala lõputust halastusest. Iga tilk seda vett, iga heategu, mida te teete tema mälestuseks, on märk sellest, et Ben elab edasi. Tema armastus on kui elav vesi, mis ei kuiva kunagi.
Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõigest kurjast ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.